Teine fragment “Ülevaade Nurmekunde ajaloost”

Käsikiri on koostatud ühe tuntud eesti asunduse Nurmekunde ajaloo põhjal.. Ajalehtede andmete järgi elas Nurmekundes kuni 2000 eestlast.
Nurmekunde ajalugu võimaldab üldistada eesti asunikkude olukorda Venemaal. Nurmekundelased rändasid XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul välja paljudest Eestimaa valdadest (minu vanaisa Pridik Käär oli Käspri talu rentnik Nehatu vallas Harjumaal). Paljud väljarändajad nurmekundelased asusid enne Tveri kubermangu jõudmist elama teistesse Venemaa piirkondadesse: Taga-Kaukaasiasse, Kuubanimaale, Krimmi, Volgamaale jne. Minu vanaisa Pridik Käär oma perega ja mõned teised nurmekundelased sõitsid 1884. aastal Suhhumi, nad olid nende eestlastest väljarändajate hulgas, kes asutasid Taga-Kaukaasias Linda küla.
Eestlased, kel oli juba kogemusi, saatsid enne koos perega teele asumist välja maakuulajad, kelleks valiti inimesed, kes kuigi palju vene keelt oskasid. Alles pärast seda, kui maakuulajalt oli saadud põhjalikud andmed, sõitsid maad ostma peremehed ise, esialgu üksi, mõnikord aga koos pere ja kogu majapidamiskraamiga.
Eestlased ostsid Brandtilt maad järgmistel tingimustel: kolonistidele eraldatud maa oli põhiliselt kaetud nii korraliku metsaga, et selle eest võinuks Tveri lähedal küsida 100-150 rubla tiinu eest, Brandt aga pidas endale kasulikuks müüa siin padrikus maad ümmarguselt 10 rubla tiin, kusjuures maksta võis kolme, nelja ja isegi viie aasta jooksul või teenida maa hind tasa tööga. Peale selle andis Brandt kolonistile maja ehitamiseks tasuta metsamaterjali.
Nurmekundelased asusid elama Tveri kubermangu põlismetsa. Haod pandi kändude vahele, kännud ise juuriti üles ja kuivatati - seejärel pandi kõik põlema. Sel moel saadud uudismaale külvati otra või lina. Uudismaad hariti peamiselt kaasa toodud ühehobuseadraga, harkatra kasutati ainult haritud maa kündmiseks... Kõik kolonistid olid terved inimesed, väetid ja mingi füüsilise puude pärast töövõimetuid nende seas ei olnud. Ainult tänu oma väsimatusele ja töökusele suutsid ümberasujad luua eeskujuliku majapidamise ja asutada kultuurikeskuse.
Nurmekundelaste töökusele ja eesrindlikele töövõtetele pühendas 1894. aastal artikli ajaleht Rižskii Vestnik. Sellest kirjutasid paljud eesti ajalehed ja ajakirjad. Seda on maininud ka Tveri koduloolane professor A. Veršinski raamatus "Naselenie Tverskogo kraja" (Tver, 1929. a). Nurmekundelasi austatakse tänapäevani kui töökaid ja ausaid inimesi. Nurmekunde oli üks esimesi eesti asundusi Venemaal, kus asutati Eesti põllumeeste selts ja korraldati põllumajandusnäitus, mis pakkus suurt huvi ka vene põllumeestele. Ümberasujad panid sageli oma asundustele nimed, mis meenutasid neile kodukanti. Nende hulgas olid ka nurmekundelased. Esialgu nimetati nende asundust Brandi asunduseks. Brandt oli metsakaupmees, kes müüs ümberasujatele soodsa hinnaga maad. XX sajandi algul andsid elanikud asundusele uue nime - Nurmekunde.
Vastavalt asustusele kujunesid lõpulikult kolooniad. Need oli külad: Potšinok, Repištše, Konokovo, Karmanovo, Zagorastovo, Tšernivets, Zalesje, Ovintsevo.
Nurmekunde ajalugu on huvitav ka sellepärast, et see näitab eestlaste elu võõrsil.. Samuel Sommer kirjutas, et "eesti asundused on kui saarekesed maailma rahvaste meres laiali". Nurmekundelaste emakeel oli eesti keel. Paljud asunikud isegi ei osanud vene keelt.
Ebaõiglane oli venestamispoliitika Eestis. Eriti negatiivset mõju avaldas selline poliitika eesti asundustele Venemaal enne 1917. aastat. See põhjustas eesti asunikkude ümberasumist Venemaalt Kanadasse, USAsse jm riikidesse. 1901 - 1904. aastatel emigreerus 28 nurmekundelaste perekonda Kanadasse. Sellest võib lugeda ka raamatust "Eestlased Kanadas" (Toronto, 1975). Nende järglased elavad seal ka tänapäeval. Osa nurmekundelasi asusid elama ka USAsse.
Kümme-viisteist aastat oli vaja ränka tööd teha, enne kui Nurmekundest sai korralik majanduskeskus. Ajalehest “Sakala” loeme: “Rahvas on kaunis jõukas, esimesed mured möödas… Nurmekundes on umbes 200 Eesti perekonda, kelledel kokku 7000 tessatini maad on; kõige väiksemad kohad umbes 10, kõige suuremad umbes 80 tess. suured… Pea sissetuleku hallikaks on karjakasvatus. On peremehi, kellel 20 lehma on; iseäranis hea järg on neil, kes kroonumetsa lähedal elavad ja sealt karjamaad rentida saavad. Rõõsa koore võist saab 45 – 50 kop. naelast.
Nüüd võis mõelda ka seltside asutamisele, põllumajandusnäituste läbiviimisele, haridus- ja kultuurielu arendamisele. Enne revolutsiooni tegutsesid Nurmekundes põllumajandusselts (asut. 1901), 1906. aastal moodustati karskusselts Linda, 1913. avati seltside eestvõttel Nurmekundes raamatukogu. Nurmekunde Põllumeeste Seltsi asutamisest saame teada Eesti Postimehe artiklist: “Nurmekunde Eesti Põllumeeste Seltsi kaua oodatud avamine oli päriskohaomaniku härra G. Lepiku ruumides, kus õrnad käed toad olid kaunisti ära ehtinud. Vaimuliku avamise kõne pidas köster-kooliõpetaja härra M. Kärick. Peale selle luges seltsi asutaja liige härra M. Löötsmann seltsi põhjuskirja ette.”

Foto nr.1: Puhkpilliorkester Nurmekundes.

21., 22. ja 23. juunil 1903. a. pidas Nurmekunde põllumeeste selts oma esimest näitust. Näitusele oli kaunis kari loomi toodud, suuremalt jaolt lüpsilehmad. Õige rohkesti oli võid välja pandud. Või oli hästi ilus ja hea. Härra Miktroppi poolt oli piimatalitus näitusele üles seatud, kus ta koore lahutas, võid tegi, pressis jne. Kõige rohkem huvitas viimane venelasi, kes nägid, kuidas lühikese aja jooksul eesti või valmis tehti.
Palvemajaks oli ilus suur, puune maja, mis alles 1899. a. ehitati ja sisse pühitseti. Ehitamise kulud kandis rahvas jõudu mööda ning Abikassa ka selleks abi andis, osalt kinkinud, osalt võlgu. Palvemajas õppisid ka õpilased. Kooli peeti koguduse abikassa toetusel üleval. Kooliõpetajaks oli M. Kärick Liivimaalt Tartu maakonnast, kes oma hariduse eragümnaasiumis oli saanud, koolilaste arv oli 60 ümber. Nurmekundes avati kool eraldi palvemajast 1910. aastal. See oli ministeeriumikool (ministeeriumikoolides kestis õppeaeg viis aastat). Kooliõpetaja sai palga kroonu poolt. Seesama kooliõpetaja pidi ka köstriametit pidama, mille eest ta palga rahva poolt sai.
Asunikud püüdsid osaleda ka kogu kohaliku Võšne-Volotšoki maakonna tegevuses. Nende püüdlustest osaleda 1912. aasta riigivolikogu (semstvo) valimistel räägivad järgnevad ajaleheteated. “Siinse semstvo valimised, mida hilja aja eest toimetati, on Eesti asunikkude kaebuste peale ümber lükatud. Lugu seisis selles, et Eesti asundustele semstvo valimiste tuleku kohta teatis kõigest 10 tundi enne valimiste algust kätte anti, kuna aga eestlaste asukohast Nurmekundest kohalikku maakonnalinna, Võšni Volotšoki, kus valimised toimetati, tervelt 75 versta maad on. Arusaadav, et eestlased, keda siin umbes 130 valimisõiguslikku on, valimistele ei saanud ilmuda.”
Nõukogude võimu kehtestamisega Venemaal algas kogu riigi, nii ka Nurmekunde jaoks väga keeruline ja vastuoluline arenguetapp. Üheks teravaks probleemiks oli omandiprobleem. 1917. aasta 26. oktoobril teisel ülevenemaalisel nõukogude kongressil vastu võetud maadekreet kuulutas: “Õigus maaeraomandusele kaotatakse igaveseks; maad ei saa müüa ega osta, rendile anda, pantida ega mingil muul viisil võõrandada. Kogu maa: kroonumaa, udellimaa, tsaari perekonna maavaldused, kloostri maavaldused, ... talumaa võõrandatakse tasuta, muutub üldrahvalikuks omandiks ja läheb kõigi töötajate kasutusse”.
Kehtis nõukogude võimu toitlusdiktatuur ja nõukogude võimu maksupoliitika. Suurt tähelepanu pöörati ideoloogia tegevusele. Bolševikel eesti kolooniates mõju ei olnud. Selle kohta annavad tunnistust paljud ajalehematerjalid. Eesti asundused elasid suuremalt jaolt senini oma kodust elu, ilma et oleks ennast suure poliitika keerdudesse seganud või sinna ennast tõmmata lasknud. Suurem hool oli ennast asumise esimestest raskustest üle upitada ja asumise esialgsetest võlgadest lahti saada - et ennast inimese kombel elama aidata.
Nõukogude võimu algaastail oli üks esimesi kollektiivmajandamise vorme kommuun. Nurmekundes moodustati esimene niisugune kommuun 1919. aastal Staropossonski vallas Sosnovka asunduses ja seda nimetati Sosnovka töökommuuniks. Kommuuni kasutada oli 26,5 tiinu põllumaad, 30 tiinu heinamaad, 14,5 tiinu karjamaad, 86 tiinu metsa ja sood. Kommuunil oli 28 lehma (vasikaid arvestamata), 9 hobust, 7 lammast (tallesid arvestamata) ja 7 siga. Inventariks olid 6 atra, 3 vedru- ja 3 lihtäket, 2 rehepeksumasinat ja üks niidumasin. Peale selle oli tal vajalik hulk majandushooneid ja elumaju. Elumajade kohta võib öelda, et need olid ehitatud pigem loomadele kui inimestele eluasemeks. Kommuunis kehtisid järgmised tööpõhimõtted: a) kõik kuulub kõigile ja ükski kommuni liige ei või midagi nimetada enda omaks; b) iga kommuuni liige töötab oma võimete kohaselt ja saab tasu oma vajaduste kohaselt; c) tööd tehakse kollektiivselt; d) keegi ei saa kommuunis oma töö eest rahapalka; e) kommuunisiseselt raha ei käibi; f) pärast kommuni liikmete kõigi vajaduste rahuldamist antakse ülejääk kohalike nõukogude võimuorganite kaudu ühiskondlikuks kasutamiseks; g) kommuun ei tohi kasutada palgatööjõudu ja kommuuni liikmed ei tohi teha palgatööd väljaspool kommuuni. Kommuunide süsteem näitas peagi oma kõlbmatust. VK(b)P võttis suuna kolhooside asutamisele.
Kõige suuremat nõukogudevastast vastupanu Tveris ja ka teistes Nõukogude Venemaa kubermangudes osutas 1919. aastal nn. roheline liikumine. Enamlaste ja nõukogude võimu poliitika kutsus esile protestiavaldusi ja avalikke relvastatud väljaastumisi. Üheks niisuguste valjaastumiste vormiks oli nn. roheliste liikumine, millest olid haaratud Võšnevolotšoki maakond ja Nurmekunde.
24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik. Kodumaale tagasipöördumise liikumise võib jagada kaheks perioodiks: 1) ajavahemik Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni; 2) ajavahemik pärast Tartu rahulepingu sõlmimist, mille kohaselt eesti kolonistidel oli õigus seaduslikul alusel opteerida Eesti kodakondsus ja naasta kodumaale. Kodumaale tagasipöördumine oli nii esimesel kui teisel perioodil seotud suurte raskuste ja probleemidega.
Eesti Vabariigi Valitsusele saadeti järgmine kiri: “Eesti asunikkude saadikud Venemaal, kokku tulles Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni ruumides, tervitavad uut Eesti Vabariigi Valitsust ja soovivad temale jõudu ning rohket edu eelseisva raske ja vastutava ülesande täitmises, kindlas lootuses olles, et Valitsus peale muu ka asunikkude huvisid saaks silmas pidama...” Tervitus tuli ka Nurmekundest: “Meie lehe toimetus sai Nurmekunde Eesti asundusest kirja, milles sugurahvast tervitatakse ja meie noorele vabariigile kõige paremat edu ja kordaminekut soovitakse. Avaldame palavat soovi, et asunikkudel pea korda läheb oma palavasti armastatud kodumaale jõuda.” (Postimees, Hommiku väljaanne, 22 (09) 1920).
Mart Jaani p. Liivale (Nurmekunde õpetaja - R. K.) tehti ülesandeks koguda Tveri kubermangus andmeid Eesti kodakondsust opteerida soovivate eestlaste kohta.
Venemaa enamlaste mõjutamise meetodid. Rakendati mitmesuguseid abinõusid, et seda laialdast liikumist pidurdada: eestivastane propaganda, optantide vara rekvireerimine, bürokraatlikud takistused dokumentide väljastamisel, kinnipidamised ja läbiotsimised piiril. Nurmekundelaselt Aleksander Anstalilt rekvireeriti viis noort lehma, üks kolmeaastane pull.
Majanduselu Nurmekundes. Nurmekunde elus kerkis aga keerulisi majanduslikke probleeme juba 1920. aastate algul. Üks neist oli asunike varustamine esmatarbekaupadega. 1920. aastate algul põhjustas tarbijate kooperatiivide puudumine rohkesti raskusi, millest kirjutavad ka tolle aja ajalehed. Kotimehed (kaubavahendajad) Nurmekundes. Bandiidid Nurmekundes.
Kooperatiiv Julgus. 1922. aastal loodi Nurmekunde keskuses kooperatiiv Julgus. Kooperatiiv reguleeris või hinda. Ligi 60 protsenti võist müüsid kohalikud talupojad kaupluse kaudu, ülejäänud koguse iseseisvalt. Suur õnnetus juhtus 8. juulil 1928. aastal. Puhkes tulekahju, mis hävitas 1000 rubla eest vara. See oli kooperatiivile suur kaotus ja ta lõpetas oma tegevuse. 1929. aastal moodustati piimaühistu, kuhu kohe astus 35 majapidamist. Kooperatiiviliikumist Nurmekundes võib hinnata mitmeti. Kas kriitikal, mida tehti mõnede kooperatiivi juhtide aadressil, oli tegelikku alust? Seda on raske kinnitada või eitada. Järeldusi võib siiski teha: 1) kooperatiiv oli talupoegadele vajalik tingimusel, et see oli loodud vabatahtlikkuse alusel ja tõi talupoegadele tulu; 2) kooperatiiv vajas haritud inimesi, spetsialiste, see aga oli juba kooli probleem; 3) kahtlemata avaldasid negatiivset mõju nõukogude võimu poolt pealesurutud maksud.

Nurmekunde kultuurikolded. Kultuurharidustöö asunduses. Asunduse kultuurielust võtsid osa paljud nurmekundelased. Aktiivsemate kultuuritegelaste seas võib nimetada Jaan Pulli, Aleksander ja Jaan Ennokit, Juhan ja Anna Sütspoli, Artur Heimanit, Jüri Reppi, Mihkel Sööti ja paljusid teisi. Mihkel Sööt juhatas laulukoori, Aleksander Ennok keelpilliorkestrit, Rein ja Peeter Kärt puhkpilliorkestrit, Jaan Pull viiuliansamblit. Pärast bolševistlikku riigipööret kontaktid Eesti Vabariigiga katkesid. Nüüd kasvas kooliõpetaja osatähtsus.
Esimene koolimaja ehitati 1910. aastal Nurmekunde keskusesse Potšinokisse. Ent üks kool ei rahuldanud Nurmekunde nõudmisi. Tekkis vajadus rajada kool Konokovasse. Maja ehitamine edenes ning jõudis 1. novembriks 1922 juba nii kaugele, et koolitööga võis algust teha. Nüüd alustas kool oma tegevust õpetaja Pulli juhatusel. 4. juunil oli Konokovo küla koosolek. Selle koosoleku päevakorras oli raadiovastuvõtujaama ehitamise küsimus. Organiseeriti raadioarmastajate ring, kuhu astus 12 peremeest. Raadiost olid huvitatud paljud talupojad. Viimasel raadiosõprade koosolekul astus ringi liikmeks naaberküla venelasigi. Konokovo küla ring on vallas esimene. Raadiol oli küla kultuurilises arenemises suur tähtsus. Sellepärast pöörasid Eesti asunikud raadioringide organiseerimisele suurt tähelepanu. 22. augustil 1925. a korraldasid Konokovo kool ja noorte ring Konokovos põllumajandusnäituse. Väljanäitusele oli toodud loomi, hobuseid, lambaid, põllu- ja aiasaadusi, käsitöid jne.
Seoses 1925. aasta 29. ja 30. augustil tähistatava Nurmekunde 40. aastapäevaks valmistumisega hakkasid kodu-uurijad tundma õppima oma asunduse ajalugu ja koostasid uurimistöö programmi.
1929. a viidi Nurmekundes lõpule uue koolimaja ehitus, mis juba mitu aastat käsil oli. Uue koolimaja ruumid olid mugavad ja avarad, kõrgemat tüüpi kooli jaoks. Kooli ehitus läks maksma ligi kolmkümmend tuhat rubla. Rajooni osakond otsustas siin talurahva noorsookooli avada.
Üheks teravaks probleemiks hariduse ja kultuuri vallas oli hariduse ja kultuuri ideoloogiline suunamine nõukogude ajal, millest annavad tunnistust rohked faktid, seal hulgas ka Nurmekunde kooli ja kultuurielu ajaloos. Õppe- ja metoodilist kirjandust enne 1918. aastat eesti asunduste koolide tarvis ei trükitud. Õppetöös kasutati peamiselt kodumaalt toodud õpikuid. Nõukogude direktiivorganid keelasid kasutada Eestis trükitud õpikuid. “Valgekaartlik pahn koolist välja” nõudis Siberi Teataja ja kirjutas: “Eestist toodud õperaamatuid tarvitati hädasunnil. Nüüd, kus meil on õpperaamatud trükist ilmunud, ei ole seda pahna enam tarvis. - Valge Eesti koolikirjandus tuleb meie koolidest välja visata. - See on kooliõpetajate ülesanne. Samuti nagu nende ülesanne on ka uute õpperaamatute muretsemine.” Ja oligi taoline korraldus tehtud. Siberi Teataja kirjutas: “Eestikeelseid õpperaamatuid on meil vähe, koolil pole raha, et neid tarvilisel määral muretseda, ja vanemad arvavad, et õpperaamatute muretsemine õpilastele on kooli asi. Eestikeelsed õpperaamatud on kallid, mitu korda kallimad kui venekeelsed.” Õpilased said teadmisi looduse ja ümbritseva elu kohta, õpikutes jagati kasulikke nõuandeid ja soovitusi karjakasvatuse, põllukultuuride kasvatuse ja kodu-uurimise kohta.
Samas ei saa märkimata jätta paljude nõukogude ajal ilmunud eestikeelsete õpikute sisu tendentslikkust ja bolševistlikku ideoloogilist suunitlust:
1) sotsialistliku ühiskonnakorra, kolhooside ja isegi kommuunide üleskiitmine;
2) kulakutevastane propaganda: kulak on rahvavaenlane, ekspluataator, kahjur;
3) sotsialistliku ja kapitalistliku korra vastandamine: kapitalism on ekspluataatorlik ühiskonnakord, kus valitsevad töötus ja vaesus; laimukampaania Eesti Vabariigi vastu.
Iseäranis olid enamlaste mõju all koolides tegutsevad ühiskondlikud organisatsioonid, ennekõike pioneeriorganisatsioonid. Sellises olukorras töötasid maakoolid Nõukogude Liidus, sh ka Nurmekundes.
Nurmekunde koolides töötasid eri aegadel järgmised õpetajad: Gustav Viidas, Emilia Eret, Vassili Ivanov, Eduard Johanson, Madis Klettenberg, Andres Kriis, M. Käärik, Mart Liiva, Margarita Lootus, Klavdia Orlova, Jaan Pull, Leeni Rist, Viljam Rist, A. Saat, Aleksei Sokolov, Mihkel Sööt, Leida Heiman, Jurjev, J. Jaanus. Mõned neist ei õpetanud üksnes lapsi, vaid olid, nagu Eestis räägiti, maa soolaks.
Nurmekunde 1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel. Kulakutevastane propaganda. Kolhooside organiseerimine. Kulakutevastase võitluse esimesel etapil võeti neilt ära valimisõigus. Kulakute eksproprieerimise teiseks etapiks oli nende individuaalne maksustamine. Kolmandal etapil algas kulakute eksproprieerimine, kulakute omandi sundvõõrandus.
Kolhoosielu Nurmekundes. Organiseeriti järgmised kolhoosid: Potšinokis - “Edasi” (endine nimetus “Oras”), Repitses – “Uus Tee”, Karmanovos – “Jõud”, Konokovos – “Säde”, Zalesjes – “Punane Mägi”, Tšernovitsõs “Punane Täht”, Ovintsevos – “Uus Elu”, Sagarastovas – “Savetõ Lenina”, Sannikis – “Putj k sotsialismu”. Elts Karla mälestused. Mihhail Kadakase mälestused. 1930. aastatel mitte ainult ei alanud uus kulakutevastane propagandalaine, vaid ka represseeriti endisi kulakuid. 1937.-1938. a julmenesid repressioonid veelgi.
NURMEKUNDELASTE JÄLITAMINE NKVD ORGANITE POOLT. NKVD dokumendid. Mõned faktid olukorrast ümberasujate laagrites.
Sõjaeelsed aastad Nurmekundes. Ümberasumine taludest küladesse. Elts Karla mälestused. Järeldus.

Foto nr.2: Sütspolide talu enne ümberkolimist.

Foto nr.3: See on kõik mis järeli jäi Sütspoli talust.

Nurmekunde sõja- ja sõjajärgsetel aastatel. Loomade viimine Gorki oblastisse. Karla Eltsi mälestused. Kaitseehitiste ehitamine. Karla Eltsi mälestused. Metsatööd. Karla Eltsi mälestused. Kolhoosielu sõja-aastatel. Sõjajärgsed aastad Nurmekundes. Nurmekunde külad kolhoosi “Lenini Mälestus” koosseisus. Materjalid kolhoosi “Lenini Mälestus” muuseumist. Kolhoosi “Lenini Mälestus” töökuulsuse raamat. Viimased aastad Nurmekundes. Tema elusaatuse lihtne lõuend (G. Morozova). Nurmekundelased jätsid endast hea mälestuse. Lapsepõlvemälestused Nurmekundest (Erna Jakovleva, endine Käär).
Mälestusmärk Nurmekundes. Kokkuvõte eestlaste olukorrast Venemaal. Viimast korda olin Nurmkundes 2002. aasta suvel. Viisin pärja mälestusmärgi jalamile. Oli väga valus tunne, kui sõitsin Repitsa külast mööda. Ei tunnegi, et siin oli kunagi küllaltki suur eesti küla. Endistest majadest polnud alles jäänud isegi varemeid. Potšinokis elavad veel lätlane Rudolf Krastin ja tema abikaasa eestlane Liidia Krastin. Siin on veel säilinud mõned majad. Inimesed käivad siin suvitamas. Mingil moel on säilinud Konokovo. Inimesed tegelevad metsaäriga. Teised külad on täiesti tühjad. Kunagi oli Nurmekundes üheksa küla. Nii hävines kunagi kuulus eesti asundus Venemaal. On rõõm tõdeda, et endise NSV Liidu territooriumil on veel säilinud mõned eesti asundused, kus räägitakse eesti keelt, kus kõlavad eesti laulud, kus mäletatakse eesti kombeid. On rõõm tõdeda, et eesti asundustel on kontakte Eesti Vabariigiga. Eestluse probleemid peavad olema Eesti Valitsuse keskpunktis.

Foto nr.4: Mälestuseks üldine foto.

Foto nr.5: Nurmekunde ajalugu jäädvustab mälestuskivi, mis avati
26. septembril 1995.a., seoses Nurmekunde 110 aasta juubeliga.

Minu eesmärk on jäädvustada Nurmekunde ajalugu tulevasetele põlvkondadele. Minu artikleid Nurmekunde ajaloost on avaldanud ajalehed Eesti Päevaleht, 19.02.1991, Postimees, 13.03.1991, 1.02.1996, 5.09.1996; Põhjarannik, 14., 15., 16., 17., 18. 08.2001, 27.01-9.02 1994, 1.11.1995, 23.02.1996., Severnoje Poberžje 15.03-26.03.1994, 23.02.1995, 17.02.1996, Estonija 11.07-15.08.1995, Maaleht, 17.08.2000, Virumaa Teataja, 30.03.2002. 1994. aastal sain tänu nurmekundelasele, endise Ehituse-Tööstusepanga direktorile Aleksander Hellartile trükkida ajalehe eriväljaande Nurmekundlane 500 eksemplaris. Selle ajalehe jagasin nurmekundelastele Eestis, 7 eksemplari saatsin Kanadasse (seal elavad nurmekundelaste järglased, kes tunnevad huvi oma esivanemate vastu). Aleksander Hellart finantseeris oma fondidest. Kahjuks suri ta äkitselt 23. detsembril 1998. aastal 66 aasta vanusena.
Venemaal avaldasid materjale Nurmekunde ajaloost Tversaja Žisn (Tveri oblasti ajaleht) 13.04.1995, 29.09. 1995, Võšnevolotskaja Pravda 24.08.1996, Kommunaar (Firovo rajooni ajaleht) 11.07.1989, 23.09.1989, 4.02-18.03.1995, 14.10.1995, 6.09.1997, 27.07 ja 3. 08. 2002.
Aastal 2000 õnnestus tänu endise Narva linnapeale Eldar Efendijevile paljundada venekeelne käsikiri «Нурмекунде. Эстонский земледелец у себя на родине и на российской земле» neljas eksemplaris ja köita trükikojas Trükis. Nii sain raamatu käsikirja õigusega. Raamatu tekst on 139 leheküljel + 8 pilti, 66 fotot, 19 dokumenti, 10 kaartskeemi ning muud materjalid. Selle raamatu kinkisin Tveri Ülikooli ajalooteaduskonnale, Eesti seltsile Tveris ja Firovo rajooni muuseumile. Vajadus selle käsikirja järele oli palju suurem. Minul oli kahjuks ainult neli eksemplari, kolm neist kinkisin ära, neljanda jätsin endale. Sain kõrge hinnangu Tveri Ülikooli ajalooteaduskonna teadlastelt ja tolleaegselt Tveri oblasti asekubernerilt Jüri Krasnovilt.
Olen saanud palju kirju, fotosid ja muid materjale Eestist, Nurmekundest, Moskvast, Vologda ja Pihkva oblastist, Krimmist ja mujalt. Olid ka meeldivad vastukajad. Neid saatsid Marju Lauristin, minister Signe Kivi, peaminister Mart Laari nimel peaministri nõunik Jaan Tross, Riho Nõmmik, Lembit Võime ja paljud teised. Rahalist toetust käsikirja trükis avaldamiseks ma kahjuks ei saanud. Saatsin käsikirja teksti elektronpostiga Eesti Rahvaluule Arhiivi teadurile Anu Korbile. Vastus oli muuseas järgmine: “Käsikiri vajab tugevat toimetajat… Üks võimalus oleks anda see töö mõnele professionaalsele toimetajale, kes vajadusel kasutaks Venemaa asunduste lugu hästi tundvat konsultanti. Käsikiri vajab kindlasti ka keelelist toimetamist…” Sellega olen nõus. Vajan aga konkreetset abi.
Minu plaanid on järgmised: Käsikiri Nurmekunde ajaloost on valmis. Lisan sinna fotod, skeemkaardid, dokumendid ja muud materjalid. Selle trükib minu poeg Aleksander Käär. Trükitud materjalid köidan trükkikojas. Nii saan esimese käsikirja õigusega raamatu Nurmekunde ajaloost ühes eksemplaris eesti keeles. Loodan, et .saan seda raamatut paljundada. Ja siis otsin spetsialisti, kes toimetaks selle käsikirja professionaalselt, seejuures ka keeleliselt. Kindlasti vajan sponsorite abi.
Minu pojapoeg Dmitri Käär paigutab Internetti Richard Kääri käsikirja “Inimesed ja saatused” fragmentide kodulehekülje. Esimese fragmendi pealkiri on “Richard Kääri elu ja tegevus Venemaal ja Eestis”. Teine fragment “Ülevaade Nurmekunde ajaloost”. Eelnevalt toimetab selle fragmendi teksti keeleliselt eesti filoloog Anne Keedus. Seejärel avaldan oma koduleheküljel ka teised fragmendid. Loodan, et leian abi ka eestluse vastu huvi tundvatelt sponsoritelt.

Algus