Esimene fragment “Minu elu ja tegevus Venemaal ja Eestis”
Olen eakas inimene, pensionär. Sündisin 1929. aastal Nurmekundes. 1930.
aastal tehti minu isa kulakuks, varandus võeti ära. Isa pidi oma
perega sõitma Nurmekundest Firovosse. (Firovo on Tveri oblasti rajoonikeskus.
Selles rajoonis asub ka Nurmekunde). Mina olin siis aastane, vanem
õde kolmeaastane. Firovos lõpetasin keskkooli, Kalininis (praeguses
Tveris) õpetajate instituudi, hiljem kaugõppe teel ka pedagoogilise
instituudi (mõlemad kiitusega), töötasin Kalinini oblasti Maksatihha
rajooni Zaretšenski 7klassise kooli direktorina. Olin siis 22aastane,
kooli kollektiivis kõige noorem. Suhted kollektiivis olid head, õpetajad
toetasid mind, tihti esinesime külades kontsertidega.
1953. aastal suri Firovos isa (sünd. 1875), vanem õde elas
sel ajal Eestis, noorem töötas Uuralis. Palusin Maksatihha rajooni parteikomiteelt
luba kolida ümber Firovosse, kuhu ema oli üksinda jäänud. Luba mulle
ei antud. Pidin sõitma Moskvasse. Pöördusin Venemaa Föderatsiooni haridusministeeriumi
ja ajalehe Utšitelskaja Gazeta toimetusse. Firovos oli vaba rajooni haridusosakonna
juhataja koht. Mina tahtsin saada Firovo keskkooli ajalooõpetajaks. Varsti
sain ajalehetoimetusest vastuse: “Ümberkolimiseks saate loa ainult siis,
kui nõustute vastu võtma rajooni haridusosakonna juhataja ameti.” Väljapääsu
ei olnud, pidin nõustuma. See oli 1954. aastal, kui ma olin 25aastane.
Minu kuupalk oli 690 rubla, inspektorile maksti 980 rubla, minu puhkus
oli üks kuu ja mingisuguseid soodustusi ei olnud, inspektori puhkus kestis
48 tööpäeva ja ta sai õpetajatele ettenähtud soodustusi. Tööolud rajoonis
olid viletsad, ühistransporti ei olnud, mistõttu sõitsin jalgrattaga
või käisin jalgsi. Jalanõud võisid olla ainult kummikud. Mul tekkisid tervisehäired ja ma palusin ennast juhataja ametist vabastada. Nõusolekut
ei saanud. Kirjutasin ajalehte Pravda, kust leidsin toetust. Tänu sellele
sain 1957. aastal ametist priiks.
Sõitsin Eestisse vanema õe juurde, kes elas Tartus Kesk tänaval
ühetoalises korteris. Perekonnas oli 6 inimest, minust sai seitsmes.
Asusin tööle tööstuskooli direktori asetäitjana kasvatuse alal. Linna
täitevkomitees pandi mind korterijärjekorda ja haridusosakonna ametnikud
lubasid järgmisel aastal anda õpetajakoha ka mu abikaasale. Kõik laabus
hästi, kuid maikuus saadeti mind sõjakursustele Lvovi, kust naasin alles
augustikuus. Korterit ma ei saanud. Põhjenduseks öeldi, et inimesed ootavad
elamispinda kaheksa ja rohkemgi aastat. Mul soovitati oodata veel üks
aasta, kuid sellega ma ei nõustunud. Seepeale pakuti mulle korterit mansardkorrusel,
kuid keeldusin ka sellest.. Pidin sõitma Firovosse tagasi. Firovos teatas
rajooni täitevkomitee esimees Smirnov mulle resoluutselt: “Teie panite
maha rajooni haridusosakonna juhataja ameti. Firovo rajoonis me teile
tööd ei anna”. “Firovo rajoon ei ole Teie pärusmaa,” vastasin ma talle
ja sõitsin Kalininisse. Oblasti haridusosakonnas öeldi mulle, et kui
rajoonivõimud nõusolekut ei anna, siis nemad käskkirja kirjutada ei tohi. Läksin oblasti parteikomitee
instruktori Sobolevi juurde. Sellal, kui ma õppisin õpetajate instituudis,
oli tema instituudi komsomolikomitee sekretär ja tundis mind hästi kui
instituudi aktivisti. Sobolev helistas Firovo rajooni parteikomiteesse.
Telefonitoru tõstis Firovo rajooni parteikomitee kolmas sekretär Galaktionov.
Kui Sobolev küsis, miks nad Kääri ei taha tööle võtta, vastas Galaktionov
ehmunult, et neil pole mingeid vastuväiteid. Sobolev teatas telefoni
teel oblasti haridusosakonda, et rajooni parteikomiteega on minu töölevõtmine
kooskõlastatud ning andis loa käskkiri kirjutada. Nii ma sain inspektori
koha. Firovo rajooni haridusosakonna juhataja oli joodik, ja kui ta töölt
vabastati, pidin mina taas selle ameti vastu võtma.
Kes vähegi tunneb NSVL ajalugu, teab NLKP KK esimese sekretäri
N. Hruštšovi reformilembust. Üks nendest oli 1962. aastal partei- ja
nõukogude organite jagamine tööstuse ja põllumajanduse põhimõtete alusel.
Paljud rajoonid, sh ka Firovo rajoon, kaotati ära. Pidin vastu võtma
ettepaneku asuda Firovo keskkooli direktori ametisse. Siin juhtusid jälle
pahandused. NLKP KK otsustas rajooni täitevkomitee ja parteikomitee majad
rajooni likvideerimise tõttu koolidele või haiglatele üle anda. Oblasti
täitevkomitee otsustas Firovo rajooni täitevkomitee maja anda kohalikule
olmeteeninduskombinaadile, Firovo keskkool aga vajas korraliku internaadihoonet.
Sõitsin Kalininisse oblasti täitevkomitee esimehe asetäitaja Smirnovi
jutule, ent tema ei nõustunud maja koolile andma. Saatsin kaebekirja
oblasti parteikomitee büroole, kes mind toetas.
Teine pahandus oli seotud ehitustegevusega. Firovo keskkool
asus kahekorruselises puumamajas. Selle asemele hakkasime ehitama ühekorruselist
telliskivimaja. Vaatasin, et Firovo vanast koolimajast saaks korraliku
ühekorruselise maja. Hakkasin seda ehitama kapitaalremondiks ettenähtud
raha eest. Maja oli peaaegu valmis, kui oblasti pangast tuli kontroll,
kes otsustas, et tegemist on jämeda finantsdistsipliini rikkumisega.
Rajooni panga juhataja sai noomituse ja ehituse finantseerimine lõpetati.
Pidin jälle sõitma Kalinini linna. Oblasti täitevkomitee esimehe
asetäitja Smirnov keeldus mind vastu võtmast (ta muidugi mäletas minu
kaebekirja). Tuli siis minna oblasti haridusosakonna juhataja asetäitja
majandusalal Dengovi juurde, kellega koos läksime oblasti panga juhataja
jutule. Mina ütlesin, et ehituse finantseerimist pole mõtet lõpetada,
sest ehitus on peaaegu lõpule viidud ja koolimaja ehitanud kolhoosidevaheline
ehitusorganisatsioon võib kohtu kaudu raha välja nõuda. Oblasti panga
juhataja küsis selle peale Dengovi käest, kas oblasti haridusosakond
on kooli direktorit karistanud. Firovo rajoonipanga juhataja oli selleks
ajaks noomituse juba saanud. Pangajuhataja käskis kõigepalt kooli direktorit
karistada ja lubas siis vaadata, kas lubab ehitustööd jätkata.
Mõne
aja pärast, parajasjagu enne 1. maid, helistas mulle oblasti haridusosakonna
juhataja Morozov, kes õnnitles mind saabuvate maipühade puhul ja teatas,
et oblasti pank lubas ehitustegevust finantseerida. “Aga peame Teid
ka kurvastama,” jätkas Morozov, “oblasti haridusosakond pidi Teile
avaldama
noomituse finantsdistsipliini rikkumise eest.” Minu vastus oli: “Aitäh
Teile, Ivan Petrovitš!” See maja, mille eest ma noomituse sain, seisab
praegugi Firovos ja seal elavad inimesed.
Ja viimane ebameeldiv sündmus Firovos. Firovo rajoonimiilitsa
operatiivosakonna juhataja poeg Fortušnõi tutvus fašistliku kirjandusega.
1. mail 1964. aastal panid poisid rajooni kultuurimaja katusele punase
lipu, millele oli joonistatud haakrist. Järgmisel päeval Ameerika Hääl
teatas, et Firovo alevikus heiskasid noormehed fašistliku lipu. Tulid
julgeolekumehed Moskvast ja Kalininist. Kooli direktor, kultuurimaja
direktor ja Firovo rajooni miilitsaülem otsustati vallandada. Nii ma
jäin ilma tööta. Elasin, õppisin ja töötasin Venemaal 35 aastat, mistõttu
ma ei tunne nõukogude korra vastuolusid üksnes raamatute, vaid ka oma
isikliku elu kaudu. Olen säilitanud häid kontakte paljude inimestega
Venemaal.
Kõige helgem periood minu elus algas 1964. aastal, kui tulin
elama Aserisse ja asusin tööle Aseri kooli vene osakonna õppealajuhatajana.
Siis algaski minu kodu-uurimistegevus. Kooli tollane direktor Jaan-Ülo
Saar oli laia silmaringiga inimene, kõrgelt hinnatud nii Eestis kui ka
kaugel väljaspool Eestit. Aseri keskkool oli igati eesrindlik kool. Sealsed
tingimused soodustasid ka kodu-uurimist.
Kodu-uurimisega olen tegelnud 40 aastat. Tõuke andis kodu-uurijate
kokkutulek Otepääl, millest võtsid osa tuntud Eesti teadlased. Väga huvitav
oli ka Otepää keskkooli koduloomuuseum.
Hakkasime õpilastega uurima Aseri aleviku ajalugu. Tekkis
vajadus otsida materjale arhiividest. Toetust leidsin tolleaegselt Aseri
tehase direktorilt Nikolai Fedjukinilt . Uurisin dokumente Eesti Riigiarhiivis,
Eesti Ajalooarhiivis ja Eesti Kirjandusmuuseumis.
Leidsin Aseri tsemenditehase ja telliskivitehase kohta palju
huvitavaid materjale, sain andmeid ka tehase asutamise kuupäeva kohta.
Venemaa Impeeriumi Seaduste Kogus nr. 17722 oli 1899. aastal tehtud järgmine
sissekanne: "12. november. Kõrgemalt poolt kinnitatud. Aktsiaseltsi "Asserin" tsemenditehase põhikiri". Selle dokumendi koopia saadeti EKP Keskkomiteesse. EKP Keskkomitee juhtkond
keeldus seda kuupäeva tunnistamast. Öeldi: "Milleks me tähistame aktsionäride aastapäeva? Tehase aastapäevaks tuleb lugeda
esimese toodangu väljalaske kuupäev."
Taolist dokumenti ei õnnestunud Eesti Vabariigi arhiividest
leida, mistõttu tuli sõita Leningradi. (ASi "Asserin" keskus asus Sankt-Peterburgis Morskaja t 26). Töötasin NSVL Keskajalooarhiivis
(praegu Venemaa Keskajalooarhiiv) ja Saltõkov-Štšedrini nim. Avalikus
Raamatukogus (praegu Venemaa Rahvusraamatukogu), kust leidsin palju huvitavaid
materjale.
ASi "Asserin" aktsiaid müüsid
suuremad Venemaa pangad, kõige suurem aktsionär oli Tema Imperaatorliku
Suurvürsti Aleksei Aleksandrovitši (Aleksander II neljanda poja) Kontor.
Dokumendi Aseri tsemenditehase esimese toodangu kohta leidsin 1902. aastal
ilmunud ajakirjast "Portland-tsement". Tegin sellest koopia. See dokument saigi aluseks Aseri tehase sünnipäeva pidamisel.
Tegelikult on Aseri tehase ja asula asustamise aasta 1899, sest siis
hakati tehast ja asulat ehitama.
Kaks tehast, "Port-Kunda" ja
AS "Asserin", tootsid 10% Venemaa tsemendist. Eesti tsement oli kõrge kvaliteediga ja turg
Venemaal pidevalt kasvas. Eriti rasked olid Aseri tsemenditehasele aastad
1918 - 1919. Raamatus "Eesti Maa - Rahvas - Kultuur" põhjendatakse neid raskusi järgmiselt: "Et aktsiaseltsi juhatus asus Venemaal, kaotas vabariik enamlaste võimulepääsemisega
kapitalid ja ühenduse juhatusega, mille tagajärjel ta pidi tegevuse katkestama.
Vabadussõja ajal sai vabrik enamlaste rüüstamisest kannatada. Nii langes
vabrik mahajäetud olukorda ja valitsuse korraldusel seati vabrik ning
ta varandus hoolekande alla, kes vabriku käima pani ja seda juhtis…".
Lõplikult pandi Aseri tsemenditehas kinni 1927. aastal. 1935.
aastal moodustati Eestis riiklik aktsiaselts "Telliskivide tehased". See aktsiaselts ehitas ka Aserisse telliskivitehase. Tehas töötas kasumiga.
Ettevõttel olid sidemed paljude tehastega Lätis, Leedus, Venemaal ja
Ukrainas. Ka tänapäeval müüb Aseri tehas telliskivi Moskva ja Peterburi
firmadele. Olen uurinud materjale Aseri tehase ja Kalvi valla kohta arhiivides
ja kirjandusest Palju materjale on kogunud kohalik koduloolane Veedi
Penek. Aseri tehase ajaloo kohta on välja antud ajalehtede eriväljaandeid.
Huvitav on ka Aseri kooli asutamise ajalugu. 20. oktoobril
1905 esitas AS "Asserin" Rakvere rahvakoolide inspektorile Bõkovile avalduse üheklassilise algkooli avamise
kohta. See saadeti 26. oktoobril edasi Riia Õpperingkonna hooldusnõukogule.
Eitav vastus saabus 9. detsembril. AS "Asserini" ja Riia Õpperingkonna hooldusnõukogu vahel algas aastaid kestnud kirjavahetus.
Luba avada ametlikult Aseri kaheklassiline venekeelne algkool saabus
Riia Õpperingkonna hooldusnõukogult lõpuks 28. mail 1911. aastal. Samas
dokumendis oli märgitud, et kool töötab ilma loata juba alates 1905.
aasta 1. novembrist.
Algkooli õppekeeleks oli vene keel. Lubati küll õpetada eesti
keelt ja luteriusulistele lastele eesti keeles usuõpetust. I klassi õpilastele
lubati õpetada ka teisi aineid eesti keele abil. Selle põhjuseks oli
Venemaa venestamispoliitika. Olen uurinud venestamispoliitika tulemusi
ka teistes Eestimaa koolides Tsaari-Venemaal. Aseri kooli ajalugu uurisin
Eesti Keskajalooarhiivis Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiviraamatukogus,
Eesti Riigiarhiivis. Aseri kooli ajaloo kohta on ilmunud ajalehtede eriväljaanded.
Uurimistegevust soodustas Aseri keskkooli endine direktor Jaan-Ülo Saar.
Nikolai Fedjukinit ja Jaan-Ülo Saart elus enam ei ole. Aserile oli teade
Jaan-Ülo Saare surmast Tallinnas 29. veebruaril 2000 suur kaotus. Vaatamata
suurele töökoormusele oli tema kabineti uks alati jutulesoovijatele avatud.
Ta tundis huvi minu kodu-uurimistegevusese vastu ja toetas mind igati.
Helge mälestus jääb nendest toredatest inimestest.
Minu kolmanda uurimuse teema on Venemaal Tveri kubermangus
(oblastis) asunud eesti asunduse Nurmekunde ajalugu. Selle teema uurimise
algus oli täiesti juhuslik. 1977. aastal uurisin Tartus Eesti Ajalooarhiivis
Aseri tsemenditehase ajalugu. Seal töötas tuntud koduloolane August Martin.
Tema uuris eestlaste Taga-Kaukaasiasse väljarändamisega seotud materjale.
Ma teadsin, et ka minu vanaisa Pridik Käär pidi ümber asuma Taga-Kaukaasiasse.
Palusin Augustil otsida materjale oma vanaisa kohta. Mõne aja pärast
tõigi ta toimiku, kus oli Nehatu valla Käspri renditalu rentniku Pridik
Kääri kaebekiri Eestimaa kubernerile 1883. aastal ja muud dokumendid.
Nii algas kolmanda teema uurimine. Nurmekunde ajaloo uurimisest kirjutan
teises fragmendis.
1991. aastal oli Jõhvis Virumaa idaeestlaste kokkutulek, millest
võttis osa 105 inimest Kohtla-Järvelt, Jõhvist, Aserist, Narvast, Sillamäelt,
Kiviõlist ning paljudest Ida-Virumaa küladest. Suurem osa neist olid
sündinud Venemaal ja tulnud Eestisse pärast Teist maailmasõda. Enda või
oma vanemate sünnikoha järgi jagunesid kokkutulekust osavõtjad järgmiselt:
Leningradi oblast (Peterburi kubermang) 41, Pihkva oblast (kubermang)
12, Kalinini (Tveri) oblast (kubermang) 6, Kaukaasia 5, Altai krai 4,
Krasnodari krai 3 inimest, esindatud olid ka Novgorodi ja Omski oblast,
Ida-Kasahstan,. Krimm ja paljud teised paigad. Kokkutulekul arutati aktiivselt
idaeestlaste probleeme. Võtsin osa ka Suhhumi-eestlaste kokkutulekust
ja Krimmi-eestlaste kokkutulekust Tallinnas. Olen huvi tundnud ka teiste
eesti asunduste ajaloo vastu.
Alates 1998. aastast hakkasin paralleelselt Nurmekunde ajaloo
uurimisega uurima ka teiste asunduste ajalugu, põhiliselt Peterburi kubermangus
(Leningradi oblastis), Pihkva kubermangus (oblastis), Novgorodi kubermangus
(oblastis) ja mujal. Töötasin Herzeni nim. Venemaa Riikliku Pedagoogilise
Ülikooli muuseumis (uurisin selle instituudi eesti sektori tegevust)
ja Venemaa Rahvusraamatukogus Sankt-Peterburgis. Venemaa Rahvusraamatukogu
filiaalis uurisin eesti õpikuid maakoolidele, tegin ka koopiaid. Peterburi
Keskriigiarhiivis uurisin eesti haridus- ja kultuuriasutuste ning eesti
asunduste ajalugu Petrogradi kubermangus (Leningradi oblastis) nõukogude
ajal 1920. aastatel. Aastatel 2000 ja 2002 jätkasin uurimistööd Tveris
ja Peterburis. Aastaks 2002 sain Venemaa saatkonna Eesti Vabariigis konsulaarosakonnast
tasuta mitmekordse Venemaa viisa.
Olen 35 aastat elanud ja töötanud Venemaal, aastatel 1995-2002
olen Venemaal käinud 13 korda. Olen kohtunud teadlaste, koduloolaste,
õpilaste, tudengite ja administratsioonide juhatajatega ning olen leidnud
nende poolt arusaamist.
Sankt-Peterburgis sain toredaid kontakte Venemaa Riikliku
Pedagoogilise Herzeni nim. ülikooli muuseumi direktori pedagoogikateaduste
kandidaadi Jekaterina Kolossovaga. Sellest muuseumist leidsin huvitavaid
materjale selle instituudi ajaloo ja eesti sektori tegevuse kohta. Rikkalikud
materjalid on ka Sankt-Peterburgi Keskriigiarhiivis. Fondis 2552, nim
1 on 58 toimikut eesti haridus- ja kultuuriasutuste tegevusest, eesti
asunduste haridus- kultuurielust ning religioonist Petrogradi (Leningradi)
oblastis. Need hõlmavad ajavahemikku 1919-1927. Osa dokumente on ka eesti
keeles. Suurem osa dokumente on mikrofilmidel. Fondis 75, nim. 1 on 7
toimikut, mille sisu on järgmine: Saksamaa Peakonsulaadi kirjavahetus
Baltikumi põgenikkude naasmisest kodumaale 1918. aastal, olukorrast Saksamaa
poolt okupeeritud territooriumil, rahvusseltside tegevusest 1918. aastal,
korrespondents Eesti Vabariigi Valitsusele eesti keeles 1918. aastal
jm dokumendid. Toimikud on mahukad – kokku 4629 lehekülge. Suurem osa
minu poolt uuritud toimikuid olid varem üldse uurimata või kandsid märkusi "просмотрено" või "ознакомился". Palju huvitavaid dokumente eestlaste kohta on Venemaa Keskajalooarhiivis. Minu
käes olid toimikud, mis hõlmavad perioodi enne 1917. aastat. Peterburis
töötan kindlasti Venemaa Rahvusraamatukogus. 1998. aastal uurisin raamatuid,
mis peegeldavad enamlaste kuritegevust Nõukogude ajal ja olukorda NKVD
laagrites, ning tegin koopiaid. 2000. aastal uurisin žurnalistikaosakonnas
põllumajanduse statistikat. Venemaa Rahvusraamatukogu filiaalis uurisin
eestikeelset kirjandust, sh. nõukogudeaegseid õpikuid maakoolidele, tegin
ka koopiaid.
Uusi kontakte sain ka Sankt-Peterburgi Riiklikus Ülikoolist.
Venemaa ajaloo kateedris kohtusin professor Frojanoviga, kellele näitasin
oma venekeelset käsikirja. Ta tundis selle vastu huvi. Kuna tema teaduslik
huviala on Venemaa ajaloo kesk- ja uusaeg, soovitas ta mul kohtuda professor
Taissia Kitaninaga. Prof. Kitanina võttis mind lahkelt vastu ja lubas
soodustada minu uurimistegevust, andis ka oma koduse aadressi ja telefoni.
Professor Kitanina juhtimisel hakkas aspirant Nadežda Sadofjeva uurima
eesti asunduste revolutsioonieelset ajalugu Peterburi kubermangus. Professor
Kitanina palus mul aspiranti abistada. Teatasin, et olen nõus Nadežda
Sadofjevaga koostööd tegema..
1995. aasta jaanuaris, kui kohtusin Peterburis eestlastega,
pöördusid nad minu poole palvega välja selgitada Luugas elanud õpetaja
ja õpiku autori Ferdinand Klimbergi (1895-1938) saatus. 1925. aastal
sündinud Aleksander Vimberg tahtis teada, mis sai edasi tema isast, kes
arreteeriti koos 19 inimesega Leningradi oblasti Maaritsa külas ööl vastu
1938. aasta 25. juunit. Senini ei ole neist midagi teada. Mind huvitas
Aseri kooli esimese õpetaja Anna Letsmanni (1888-1942) saatus. Ta oli
Petrogradis Rahvahariduse komissariaadi Eesti osakonna juhataja, juhatas
1920. aastal ülevenemaalist eesti asunduste haridustööliste konverentsi
(Edasi, 1920, 30. august). Hiljem represseeriti. Surma põhjust ei ole
teada.
Eestlasi oli Vene Föderatsiooni territooriumil 1926. aastal
150 378, 1937. aastal 89 529, seega vähenes eestlaste arv 11 aastaga
60 849 inimese võrra (üle 40%). (Vaata V. B. Ziromskaja, I. N. Kisseljov,
J. A. Poljakov “Pool sajandit märkega “salajane”. Üleliiduline rahvaloendus.”,
lk 92, tabel 15). Eestlaste arvuline vähenemine 1917. aastast 1926. aastani
on mõistetav. Peale Tartu rahulepingu sõlmimist haaras kogu maad massiline
eestlaste optsioon. Palju eestlasi tuli kodumaale tagasi. Eestlaste arvuliseks
vähenemiseks NSV Liidus 1926. ja 1937. aasta vahel pidid olema teised
põhjused. Üheks neist olid nõukogude võimu massirepressioonid.
Ja teine terav probleem. Eestlaste
hääbumine Venemaal. 1926. aastal tunnistas
88% eestlastest oma emakeeleks eesti keele ja ainult 10,6% vene keele. Külades
oli see protsent suurem (94,4%) kui linnades (68,3%). Tveri kubermangus pidas
eesti keelt emakeeleks 90,5% eestlastest. Nurmekundes pidasid kõik eestlased
emakeeleks eesti keelt, paljud nurmekundelased isegi ei osanud vene keelt.
1979. aastal tunnistas eesti keele oma emakeeleks 46,9% eestlastest, vene keelt
pidas oma emakeeleks 52,% eestlastest. Veel kümme aastat hiljem, 1989. aastal
tunnistas eesti keele oma emakeeleks 41,4% eestlastest, 58% aga pidasid emakeeleks
vene keelt. Eri aastatel elas eestlasi Venemaa territooriumil järgmiselt: 1989
- 46 390, 2002 - 28 000 (0,02%). Täiendavad andmed eestlaste kohta 1989. aasta
rahvaloendusel: eestlaste arv 46 390, nendest loevad emakeeleks eesti keelt
19 253 (41,5%), vene keelt 26 938 (58%), vabalt valdavad teist keelt, sh. eesti
keelt 5661 (12,2%), vene keelt 17 770 (38,3%), ei valda mitte ühtegi teist
keelt 21
922 (>47,3%) (Arvutused on tehtud 1926., 1979. ja 1989. a. rahvaloenduste materjalide
põhjal.). 1994. aasta statistika näitab, et iga 1000 eestlastest kasutasid
eesti keelt 99, koolis või lasteaias 0, töö juures 6 eestlast. Vene keelt kasutasid
vastavalt 900, 1000 ja 991. (Российский Статистический ежегодник. Официальное
издание. Госкомстат России. Москва 1996, lk. 43).
Sellise olukorra tekitasid nõukogude võimuorganid. Materjalist
НАЦИОНАЛЬНЫЙ СОСТАВ НАСЕЛЕНИЯ ЛЕНИНГРАДСКОЙ ОБЛАСТИ loeme järgmist väidet:
“Eestlasi pole Leningradi oblastis eriti palju. Eestlaste osakaal oblasti
elanikkonnas on 0,15%. Viimase rahvaloenduse andmetel (1989. a.) elas
Leningradi oblasti territooriumil 2642 eestlast, seal hulgas külades
1298 inimest, linnades ja töölisasulates 1344 inimest. Rahvaloenduste
vahelisel ajal (1979-1988) vähenes Leningradi oblastis elavate eestlaste
arv 27%. Peaaegu 70% eestlastest peavad oma emakeeleks vene keelt. Kohti,
kus eesti rahvusest isikud kompaktselt koos elavad, oblastis ei ole.
Ajaloolisele kodumaale ei naase aastas rohkem kui mõnikümmend inimest.
Aastatel 1995-1997 saabus üldise migratsiooni käigus Leningradi oblasti
territooriumile 184 eesti rahvusest kodanikku, oblastist lahkus 144 eestlast.
Kuna eesti kogukond on väike, siis ühiskondlikke organisatsioone ja rahvuslik-kultuurilist
autonoomiat Leningradi oblasti territooriumil ei ole. Samal põhjusel
puuduvad oblasti territooriumil ka eesti õppekeelega kultuurharidusasutused.”
2003. aastal ma Venemaale sõita ei saanud. Jätkasin tööd Eesti
Kirjandusemuuseumi arhiiviraamatukogus, Tartu Ülikooli raamatukogus,
Eesti Rahvusraamatukogus, Eesti Riikliku Arhiivi filiaalis (endine EKP
arhiiv). Nii sain valmis täiesti uue käsikirja pealkirjaga “Inimesed
ja saatused. Eesti põllumees kodus ja Venemaal”. Selles käsikirjas lisandusid
Nurmekunde ajaloole materjalid ka teiste eesti asunduste kohta Venemaal.
Kui käsikiri “Nurmekunde. Eesti põllumees kodus ja Venemaal” toimetati
ja venekeelsed materjalid tõlgiti eesti keelde Tartus, siis täiendavad
materjalid vajasid eesti keeles toimetamist ja venekeelsed materjalid
eesti keelde tõlkimist.
9. ja 10. aprillil 2004 sõitsin turismituusikuga Peterburi.
See läks mulle maksma 852 krooni. Kohtusin Peterburi Ülikooli ajalooteaduskonna
professori Taissia Kitanina ja ajalooteaduskonna aspirandi Nadežda Sadofjevaga.
Nadežda Sadofjevale andsin mõned minu poolt uuritud materjalid. Professor
Kitanina kinkis mulle oma raamatu.
2005. aasta suvel ostsime koos abikaasaga turismiviisa kümneks
päevaks Venemaale. Kroonid vahetasime Vene rubladeks. Kokku läks see
maksma 4400 krooni. Käisime Firovos ja Peterburis. Külastasime Firovo
rajooni muuseumi. Selle muuseumi direktor Elvira Russanova on suur entusiast.
Ta on kogunud väga palju huvitavaid materjale, seal hulgas ka nurmekundelaste
kohta Firovo rajoonis ning eestlaste kohta blokaadi ajal Leningradis.
Kahjuks pole Russanoval Internetiühendust Pöördusin Firovo rajooni juhatuse
poole palvega Russanovat abistada. Kirjas teatas ta, et muuseum sai arvuti,
on lootust saada ka Internetiühendus.
Peterburis kohtusin Peterburi Ülikooli ajalooteaduskonna etnograafiakateedri
juhataja Valerian Kosminaga. Selle kateedri teadlased ja tudengid uurivad
eri rahvaste ajalugu Krimmis, Kaukaasias, Siberis ja mujal. Ta andis
mulle ka oma e-posti aadressi. Tahtsin kohtuda ka ajalooteaduskonna dekaani
prof. Andrei Dvornitšenkoga, kuid kahjuks polnud teda kohal Võtsin ajalooteaduskonna
e-posti aadressi. Eesmärk on äratada tudengite huvi eesti asunduste vastu
Leningradi oblastis.
Interneti kaudu loen ajalehti Vaba Eesti Sõna USAs ja Eesti
Elu Kanadas. Osa artikleid kopeerin. Kanadas on veel ajaleht Vaba Eestlane.
Kanadasse rändas Nurmekundest aastail 1901-1904 28 perekonda, nende järglased
elavad ka tänapäeval seal ja tunnevad oma esivanemate vastu huvi. Tveri
kubermangu Nurmekundest kirjutab raamat “Eestlased Kanadas” I köide.
Kanadas on olemas Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjon, Eesti Keskarhiiv
ja mitmeid eesti seltse. Ameerika Ühendriigid on emigrantide riik. Andmete
järgi käib kuni 75% ameeriklastest rahvusarhiivides uurimas perekonnagenealoogiad.
Igas USA osariigis on olemas genealoogiaseltsid. Paljud ameeriklased
emigreerisid Venemaalt ja nad uurivad ka Venemaa arhiivides oma perekonna
sugupuud. Ma kohtusin ameeriklasega, kes töötas Tveri oblasti riigiarhiivis
ja Sankt-Peterburgi Keskriigiarhiivis. Rootsi Eestlaste Liit moodustas
Kommunismi kuritegude valgustamise sihtkapitali.
Lugesin ja osaliselt kopeerisin Eesti Vabariigi ajalehtede
artikleid eesti ja vene keeles ning Venemaa, Ukraina, Valgevene ja teiste
välisriikide vene keelde tõlgitud materjale. Kokku olen kopeerinud Eesti
meediast 848 artiklit. Vene meediast 712 artiklit, ajalehest Eesti Vaba
Sõna (USA) 124 artiklit, ajalehest Eesti Elu (Kanada) 83 artiklit. Põhilised
probleemid, mis mind huvitasid: 1. Eestlased väljaspool. Eestit, 2. Stalinismi
kuriteod Eestis ja väljaspool Eestit, 3. Suhtumine Stalinisse ja stalinismi,
4. Eesti ja eestluse probleemid, 5. ESTO probleemid, 6. Soome-ugri rahvaste
probleemid Venemaal, 7. Soome-ugri IV kongress Tallinnas, 8. Eesti NSVL
koosseisus, 9. Venemaa geopoliitilised huvid Baltikumis, 10. Vähemusrahvuste
olukord Eestis, 11. Vene-Eesti suhted: a) positiivsed näitajad; b) negatiivsed
näitajad, 12. Olukord Venemaal: materjalid Venemaa ja teiste riikide
allikate põhjal. 13. Piirilepingu probleemid, 14. Eesti ja eestlaste
tutvustamine Venemaal ja mujal maailmas.
Eestlaste arv USAs, Kanadas, Rootsis ja mujal
Riik |
Eestlaste arv |
Allikas, aasta |
Ameerika
Ühendriigid
Rootsi
Kanada
Soome
Austraalia
Saksamaa
Ukraina
Kasahstan
LätiInglismaa
Gruusia |
26 762
26 438
20 530
10 340
6 334
4 469
4 208
3 397
3 312
2 730
2 312 |
1990. a rahvaloendus
Hill Kulu/1997b: 13
1986.a rahvaloendus
1998. a hinnang
1986.
a rahvaloendus
Hill Kulu 1997
1989.a rahvaloendus
1989.a rahvaloendus
1989.a
rahvaloendus
1992. a hinnang
1989.a rahvaloendus |
Uuritud materjalide põhjal on koostatud käsikiri “Inimesed ja saatused.
Nurmekunde põllumees kodus ja võõrsil”. Peterburi arhiivides, muuseumides
ja raamatukogudes ning Eesti Kirjandusemuusemi arhiiviraamatukogus
uuritud materjalide põhjal võib käsikirja täiendada ja panna sellele
nimeks “Inimesed ja saatused. Eesti põllumees kodus ja võõrsil”. Ajalehtede
Vaba Eesti Sõna ja Eesti Elu materjalide põhjal võib seda käsikirja
veelgi täiendada ja nimetada “Inimesed ja saatused. Eestlane kodus
ja võõrsil”. Uuritud materjalid on paigutatud Internetti pealkirjaga
“Richard
Kääri käsikirja “Inimesed ja saatused” fragmentide kodulehekülg” Esimese fragmendi pealkiri on “Minu elu ja tegevus Venemaal ja Eestis”.
Teise fragmendi pealkiri on “Ülevaade Nurmekunde ajaloost”. Kolmanda
fragmendi pealkiri on “Ülevaade eesti asundustest endise NSV Liidu
territooriumil”. Neljanda fragmendi pealkiri on “Eesti seltsidest USAs,
Kanadas, Rootsis, Soomes ja mujal”. Nii saan Interneti kaudu ülevaatlikult
tutvustada oma uurimistegevust 40 aasta
jooksul. Loodan, et leian asutusi ja inimesi, kes tunnevad minu uurimistegevuse
vastu huvi, loodan, et leian ka sponsoreid, kes mind abistavad.
Minu eeldused. Meil on koos abikaasaga neljatoaline korter,
üks tuba on minu töötuba. Poeg kinkis arvuti, on olemas printer ja Internetiühendus.
Kui tekivad probleemid, tulevad appi poeg ja pojapoeg. Minu abikaasa
Anna Käär on rahvuselt venelanna, meil on tore perekond. 2004. aasta
lõpus olid meil kuldpulmad, poeg ja pojapoeg elavad Aseris, vanem õde,
tema tütred peredega, nende lapsed ja lapselapsed elavad Tartus, meie
vanem tütar elab perega Soomes, noorem tütar elab perega Tallinnas, minu
noorema õe tütar elab perega Peterburis, abikaasa õepoeg elab ka perega
Peterburis, abikaasa õetütar elab perega Minskis. Nii et mitte ainult
meedia, vaid ka oma sugulaste kaudu oeme kursis olukorraga Eestis, Soomes,
Venemaal ja Valgevenes.
Ja nüüd minu muredest. Olen 35 aastat elanud, õppinud ja töötanud
Venemaal. Perekond Kääri kodune keel oli eesti keel. See oli aga Venemaa
eestlaste keel. Sõnavara oli väike. Aseri keskkoolis töötasin õppealajuhatajana
vene osakonnas. Kõik minu eestikeelsed kirjad vajavad keelelist toimetamist.
Palju kergem on mul kirjutada vene keeles. Ja teine mure. Kõik minu uuritud
materjalid on arvutis, perfokaartidel, kaustikutes, mappides, diktofonilintidel.
Ei ole sellist kohta, kuhu saaks neid paigutada. Aseri keskkooli muuseum
on ülekoormatud.
Ja veel üks mure. Olen pensionär, kusagil ei tööta. Kogu oma
aja pühendan kodu-uurimisele. Vajan kodu-uurimistöö jätkamiseks rahalist
toetust.
Kultuuriministeeriumist sain teada, et Eesti
Vabariigi Valitsus kiitis heaks Rahvuskaaslaste programmi aastateks 2004-2008,
mille oluliseks osaks on väliseestlaste
ajaloo talletamine ja säilitamine tulevaste põlvedele. Tekkis lootus, et aastatekümneid
kestnud uurimistegevus annab ka tulemust ja ma saan uuritud materjalid trükis
avaldada.
Teine fragment “Ülevaade Nurmekunde ajaloost”
|